DOOS HAJAMEELSUST JA KOHATUST
Ma olen hullult hajameelne ja omajagu kohatu. Ma püüan selle kallal töötada, aga see ei kipu eriti õnnestuma. Või kas ma peakski. Kas mitte need väikesed äpradused elus pole hiljem väärt meenutamist? Ehk peaks hoopis nautima igat hetke, sest need ei kesta igavesti.
Alles hiljaaegu käisin Saaremaal vanaemal külas ja põikasin enne Kuressaarest läbi. Nägin raamatupoes üht teost, mida arvasin talle meeldivat. Ostsin siis pakkepaberit ja palusin luba raamat ka kohe poes ise ära pakkida. Ja saate aru... selle asemel, et raamatut paberisse pakkida nagu kinki, panin raamatule pakkepaberist kaaned ümber. Jah, ausalt. Ma olen nii hajameelne.

Meenub veel kord aastaid tagasi. Nii palju aastaid, et isegi Taxify ja Uber veel ei eksisteerinud. Pärast kontserti Saku Suurhallis olin ilmselgelt saadud emotsioonidest nii läbiraputatud, et prantsatasin hooga äsjasaabunud takso esiistmele, mille peale siis üks oma parimates aastates härra kulmu kergitas ja mulle rooli tagant viisakalt lausus: “Ma ootan oma tütart ja teie see küll pole”. Mis mul muud üle jäi kui punastadest autost väljuda.

Veel olen ma oma alumise korruse naabrite juures regulaarne külaline. No lihtsalt mitte kuidagi ei jõua üles katuse alla. Ikka ja alati hakkan võtmetega juba nende ukse taga kolistama. Vanasti nad vähemalt tulid ukse pealegi. Nüüd ei vaevu enam sedagi tegema, sest ju see siis jälle see rumaluke on, kes enda koju ei mõika minna.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis mu kunagises töökohas tuli pildistamisele üks eriti hot mees. No täpselt nii hot nagu ma oma eelmises postituses kirjeldasin. Selline, kes on nii silmipimestav, et tundub viirastusena. Selline, keda tahaks kohe sixpackist näpistada, sest ta on nagu kätega voolitud ja maailma tuntuima moemaja poolt stiliseeritud. Ja nii ma siis seisin seal, ahmisin õhku ja üritasin tähti enda peas ritta seada. Mu suust tuli pika hoovõtu peale vaid aukartlik “Tere!” No see kõlbas alustuseks kah. Suunasin ta viisakalt stuudio poolele. Ise veel õhku ahmides kaamera järgi sööstes. Kaart, aku... olemas. Keerasin otsa ringi ja aparaadil närviliselt settinguid näppides üritasin eriti enesekindlalt tema suunas kõndida. Endal aga kergelt punetavad palged ainsa tugipunkti, fotoaparaadi, peale suunatud. Võiks öelda, et see tuli mul päris hästi välja. “Hei, see on ju imelihtne, ma võiks catwalki tunde anda!” jõudsin veel mõelda. Prauh! Käis kolin ja klaasuks mu ees vibreeris veel tükk aega tagantjärgi. Nii tükk aega, et minu maailmas tundus see igavikuna. Iroonia? Hea, et ma hetk varem sellele klaasile veel ohutuse mõttes mõned kleepekad olin pannud. Noh, tont seda teab, millal mõni kanapime end sellega vigastada võib.

Need lood on vaid jäämäe tipp. Mu kohatus ja hajameelsus on mulle elus palju piinlikke olukordi tekitanud. Neist mõnele mõtlemine toob veel praegugi puna palgele. Kuid ehk siis polekski mille üle naeru lõgistada. Kas lõppkokkuvõttes pole emotsioonid need, mis annavad tunde, et sa elad. Olgu need postiivsed või vähem positiivsed. Vahel peab näpu ikka lõkkesse pistma, et kibedat kõrbelõhna tunda ja noh, küll see haav ka kord paraneb. Kõik hetked siin elus on meenutamist väärt.
Email again: